18.sajandi alguse sõjapurustustest ja katkust toibus mõisamajandus eelmainitud perioodi keskpaigaks. 19.sajandi koidikul oli Järvamaal mõisaid kokku sadakond. Aadlike valduste arv ning suurus muutus alatasa. Parunirahvale kuulunud territooriume ühendati, veelgi rohkem tekkis seniste tükeldamise tagajärjel uusi haldusüksusi, misläbi mõisade arv piirkonnas kasvas. Mõisapõldude laienemise ning agraarmajandusliku arengu jõulisema suunamise tagajärjel asuti mitmete suurmaavalduste juurde looma vastavasisulisi kõrval- ning karjamõisaid. Seetõttu oli Eestis levinud mõisamajanduse sisestruktuur keerukam ning mõisade võrk palju liigendatum kui seda peegeldab viimaste ametlik statistika. Nimelt oli igal teisel Eestimaa mõisal peahoonele lisaks mõni kõrval- või karjamõis. Rohkel arvul poolmõisaid olid parunite eestvõttel kolmandale osapoolele renditud, panditud või müüdud. Sellest tingituna oli iseseisvaid mõisamajapidamisi 20.sajandi alguses märgatavalt rohkem kui juriidiliselt iseseisvaid mõisaid. Üheks taoliseks omalaadsete seas võis pidada ka Võhmuta mõisa maadel 1847.aastal loodud ning seejärel eraldatud 1,9 adramaa suuruse Karsbrunni (Metsamõisa) nimelise karja- ning suvemõisa rajamist.
Karlsbrunni – Metsamõisa mõisamaade üldkaart 19.sajandist.
Võhmuta paruni Alexander von Esseni esmaseks sooviks oli rajada Järsi küla põllumaid hõlmav halduskeskus, mis karjamõisana pidi alluma Võhmuta peaüksusele. Sobilik paikkond selleks valiti endise paruni suvemaja asukohale Järsi ning Ramma külade piirimail. Kuna Võhmuta mõisamaade valitsemine oli seotud erinevate pantkirjadega, siis oli vaja parun Esseni poolt koostatud eralduslepingu juurde vastavasisulisi tunnistajaid. Uue abimõisa loomist kinnitasid allkirjade ning vahapitseritega naaberpiirkondade mõisnikud von Rosen Karinult ning von Toll Vodjalt. Ümbruskonna parunite tõestuskiri oli hilisemalt vajalik võimaliku mõisamaade edasimüümise ning pantimise protsessi ametliku kinnitajana.
Võhmuta mõisahärra Alexander von Essen
Algselt peamõisaga lahutamatusse osaüksusesse kuuluma pidanud Karlsbrunni nimelisest karjamõisast oleks aja jooksul välja kujundatud Võhmuta mõisamaade üks olulisemaid majanduskeskusi. Ometi otsustas Alexander von Essen 1849.aastal Karlsbrunni müümise teel Võhmuta maadest täielikult eraldada. Arvata võib, et Alexander Esseni poolt alguse saanud Võhmuta põlisalade lahutamine peamõisast oli tingitud toretseva eluviisiga harjunud aadlimehe finantsilistest raskustest. Kiire võimalusena vajaliku lisatulu teenimiseks, otsustas Võhmuta omanik von Essen Ramma ning Järsi külade vahele jääva väikese Metsamõisa poolmõisa krundi müüa Ahula mõisnikule Paul von Dehnile. Viimane ostis Esseni soovitusel Võhmuta valdustest lisaks 11 adramaa suuruse Jalgsema küla. Metsamõisa (Karlsbrunni) karjamõisa maksumuseks kujunes ostu-müügilepingu alusel 1370 rubla. (Siinjuures tuleb tõdeda, et müümata jäänud osa Järsi külast jäi Võhmuta mõisa alluvusse kuni 1920.aasta maareformini. Müügilepinguga eraldati Võhmuta mõisa territooriumist vaid Järsi külas paiknenud Karsbrunni poolmõisa maavaldus.) Ahula paruni von Dehni eestvõttel tasuti nõutav summa koheselt ning 1849.aastal oli poolmõis uue omaniku valduses.
Paul von Dehni esmaseks ülesandeks sai omandatud maaalal paiknenud majapidamise ümberkorraldamine. Esmajoones väljendus antud tegevus varasema hoonestuse kohandamine ajale vastavaks. Suuremat majandustegevust von Dehn Metsamõisas organiseerima ei hakanud. Siiski püüti viimase suunamisel tegeleda karjakasvatamise ning põllupidamisega. Tasub mainida, et Metsamõisas organiseeritud esialgne põllumajanduslik tegevus oli tulupoolelt võrdlemisi tagasihoidlik. Üheks taolise situatsiooni põhjustajaks võis pidada olukorda, kus enamus Järsi küla viljakamaid põllumaid kuulus jätkuvalt Võhmuta mõisa koosseisu. Seeläbi oli von Dehnil Metsamõisas tootmise arengut kindlustavaid protsesse võrdlemisi keeruline rakendada. Kuna parun Dehnile kuulus peavaldusena kilomeetrite kaugusel paiknenud Ahula mõisaüksus, otsustas viimane Metsamõisa territooriumist liigse eraldatuse ning väikese tootmismaa tõttu loobuda.
Mõisnike krediidikassa vahendusel sai 1858.aastal Metsamõisa (Karlsbrunni) valduse uueks omanikuks Karl Mülhausen. 5000 rubla suurune tehing kahe osapoole vahel sõlmiti 15.augustil 1858.aastal. Metsamõisa vahetunud omaniku Karl Mülhauseni puhul võis tegemist olla kõrgemale elujärjele jõudnud kunagise mõisa juhtivtöötajaga. Nimelt on leidnud kinnitust asjaolu, et põlisesse Eestimaa aadlimatriklisse uuritav persoon ei kuulunud. Kuna täpsed andmed Mülhauseni päritolust ning varasemast tegevusest uurimuse valmimise hetkel puudusid, siis võib koguni oletada, et tegemist võis olla eesti päritolu omava saksastunud ametimehega. Karl Mülhauseni valitsemisperioodil asuti efektiivsemal määral parandama Metsamõisa poolmõisa majanduslikku tootmist. Tema poolt alustati tähtsamate kõrvalhoonete ehitamist. Mülhauseni tegevuse tulemusel paranes mõisa välisilme ning senine tootmiskeskkond. Nimelt oli otsustanud Karsbrunni omanik paikselt elama jääda Metsamõisa poolmõisa hoonetekompleksi.
Järsi-Võhmuta piirkonnas traditsiooniks kujunenud pantimis ning mõisamaade edasimüümise saaga jätkus 1879.aastal. Senine omanik Karl Mülhausen asus organiseerima enda maavalduste edasimüükki. Eestimaa krediidikassa dokumentatsiooni alusel on võimalik kindlaks teha, et Mülhauseni poolt müüdi Karlbrunn eedasi Tallinnas elanud aktiivsele kultuuritegelasele Roman von Atropoffile. Viimase valduses oli Metsamõis kuni 19.sajandi lõpuni. Vene juurtega aadlimees siirdus perega koos Karlsbrunni elama 1880.aastal. Roman I von Antropoffi valduses oli poolmõis ligi kakskümmend aastat. Sellest võib järeldada, et parunile oli Metsamõis vägagi soblik ja hea keskkonnaga piirkond kus elada, põllumajandusega tegeleda ning ümbruskonna loodusvõlusid nautida. Oli ju von Antropoff kirglik jahimees. Karsbrunni arvukad metsaolud pakkusid talle head võimalust küttimisega tegelemiseks. Metsamõisaks kutsutud poolmõisas elades sai alguse Antropoffi laiem huvi tõukoerte aretamise ning kasvatamise vastu. Uuritavas paikkonnas tegutsemise jooksul suutis parun silmapaistvalt organiseerida valduse põllumajanduslikku tootmist. Nimelt valmis tema juhtimisel Metsamõisa keskusesse uus viljakuivati ning samaaegselt korrastati mitmeid abihooneid. Lisaks eelmainitule sai Antropoffi võimuperioodil lõpliku viimistluse Metsamõisa kahekordne peahoone.
Karsbrunni maaüksus kuulus parun Roman I von Antropoffile kuni 1901.aastani, mil aadlimees otsustas koos kaasaga elama asuda suguvõsale kuulunud Üksnurme mõisa Harjumaale. (Vaata Lisa 33) Järsi külas paiknenud Karsbrunni (Metsamõisa) territooriumi otsustas parun müüa Virgine von Manteuffelile. Metsamõisa häärber kuulus mainitud ajajärgust kuni omariiklusperioodi keskpaigani leskparuness Manteuffelile. Tema valitsemise ajal kujundati Metsamõisast terviklik väikemõisale omane majapidamine. Territooriumilt ning tootlikuselt meenutas Manteuffelile kuulunud maavaldus rohkem suure talu majapidamist, kui toretsevat mõisamajandust. Virginie Manteuffeli Metsamõisa üksuse tagasihoidlikust suurusest tingituna, ei kuulnud valdus 1919.aasta agraarreformiga riiklikule võõrandamisele ning maade ümberjagamisele