Hoonestus Metsamõisa mõisas 19.sajandil
Kus mägi, seal mõis, kus küngas, seal küla- nii iseloomustab Eesti ajaloolist asulapilti meie rahvasõna. Sajandeid on mõisa- ja taluarhitektuur eksisteerinud teineteise vahetus läheduses ning kujundanud paikkonna kui terviku ilmet, mõjutades ühteaegu meie kultuurilist pilti.
19.sajandil rajatud Metsamõisa maavalduse esmane keskus kujutas algselt endast tagasihoidlikku asupaika, kus varasematel perioodile paiknes Võhmuta paruni jahimaja. Enamus olukordades peeti mõisasüdame asukoha valikul silmas harimiseks sobiva pinnase lähedalolu. Kuna varasematel perioodidel Metsamõisa maadel ning Järsi külas kohapeal resideeruv maaisand puudus, koosnes mõisa hoonestik tavapärasest talulikest ehitistest, mis metsloomade kaitseks olid ümbritsetud vitstest punutud taraga. Ansambli keskosas paiknes suurem elumaja, mida rahvasuus hakati kutsuma häärberiks. Esialgselt oli Metsamõisa peahoone puhul tegemist suhteliselt lihtsa puitehitisega, mis oma ilmelt sarnanes mõne jõukama taluperemehe hoonestusega. Tolleaegne mõisa peahoone eristus eelnevatest vaid selle poolest, et arhitektuuriliselt olid kõrvuti esinenud võõrapärased ja kohalikud ehitustraditsioonid. Puidust mõisahoone asus võrdlemisi madalal vundamendil. Arvata võib, et 19.sajandi keskpaigaks oli Metsamõisa loodud ka algne kujundatud roheala. Parunite käsul rajatud aias leidsid koha nii köögiviljad kui ka viljapuud ning dekoratiivpõõsad.
Uue Metsamõisa puidust häärberihoone rajamisega tehti algust 19.sajandi teisel poolel, mil maaüksuse omanikuks sai Karl Mülhausen. Viimase poolt alustatud ehitustegevust jätkas omakorda Roman von Antropoff. Kahe omaniku ühiste pingutuste tulemusel oli sajandi lõpuks Metsamõisa valminud esinduslik kahe korrusega häärber. Siiski võib väita, et üldarhitektuurilisest seisukohast jäi rajatud Metsamõisa peahoone oma välise ilme poolest võrdlemisi tagasihoidlikuks. Nimelt puudusid puidust parunimajal tollel perioodil levinud dekoorid ja liigendused. Ainukeseks toretsevaks kaunistuseks Metsamõisa häärberi esiplaanil võis pidada lihtsat räästakarniisi, mille pikendus läbis ka otsafassaadi ja katusekorruse osa. 1970.aastal Metsamõisa häärberit külastanud tunnustatud muinsuskaitsja Veljo Ranniku on hoone ehitusliku konstruktsiooni kohta teinud järgnevaid märkusi : „Peahoone puhul on tegemist võrdlemisi suure kahekordse liigendatud puithoonega, mille põhikorpus oli kaetud lameda viilkatusega. Katuse laialt üleulatuvad räästad, sarikad ning neid kandvad konsooltalade otsad on kujundatud puitmustriga. Lisaks on nad viimase sarikapaari viilust avatud. Samalaadsed katused on verandal ja tiibhoonel, viimase hari ulatub põhikorpuse räästa alla. Hoone seinad on alates soklist kuni aknalaudade joonel kulgeva vahekarniisini kaetud püstlaudadega, kõrgemal, kuni korrustevahelise karniisini- rõhtlaudadega. Teisel korrusel kordub sama ehituskonstruktsioon. Peale eelmainitu on äärtes kitsad lauast nurgaliseenid. Hoone aknad on kõrged - kuue ruudulised ning piiratud profileeritud piirdelaudadega. Akna ülaservas on kitsas karniis. Valdavalt on aknad paigutatud ühtlaste vahedena. Hoone esiküljel on alumisel korrusel laiendus, mis ühekordne ning eendub ühe toa laiuselt. Fassaadi keskteljel on ühekordse osa peal lai palkon, mille räästad on põhihoone katuse räästastega samal kõrgusel. Alumise korruse seinte vooderdus ja akende kuju kordavad põhikorpuse vastavat kujundust, vaid palkoni all on 4 liidetud akent. Palkoni aknad on suured, samuti liidetud, nad omavad erisuuruste, ristkülikukujuliste ruutudega raame. Esifassaadi parempoolsel nurgal, ulatudes ka otsafassaadi, eendub ühekordne esik peaukse ees. See on 6-tahuline ning kaetud väga lameda katusega. Palkoni karkass on seina pinnal, tema vahe on täidetud püstlaudadega. Igas tahus asuvad keskmise suurusega aknad on kuusnurga, rombi ja kolmnurga kujulised. Esiväljakule laskub lai trepp . Hoone tagaküljel on parempoolse fassaadi taga tiibehitus, mis otsafassaadist kergelt taandatud. See on pikk, kahekordne ehitus, mille seinte pindade ja akende kujundus kordab põhikorpust. Aknad paiknevad neil ebaühtlaselt ning seejuures on madalam ka teine korrus.
Reljeefist tingituna on põhikorpuse vasakpoolsel otsafassaadil kõrge maakivisokkel, mujal on see väga madal .“
Hoopis rikkalikuma kujunduse osaliseks sai Metsamõisa häärberi interjöör, mis omakorda oli saanud klassitsistliku ilme. Siiski tuleb tõdeda, et tervet hoone sisemust klassitsistlik ehitusstiil vallutada ei suutnud. Tubade paigutamisel pole Metsamõisa häärberis siiski klassitsistlikule arhitektuurile omase antifassaarsus võidule pääsenud.
Häärberi keskel asunud vestibüül ja saal määrasid hoone kujundusliku põhitelje. Tõelise esindusruumina muutus saal senisest palju suuremaks ja pidulikumaks. Mainitud ruumi olulisemaks ehteks võis pidada uhket pottahju, mis toretseva väljanägemisega andis saalile vastava ilme. Pea vältimatult leidis kasutust hoonete pikitelge jagav koridor. Peamaja külgosades ning soklikorrustel asusid mõisateenijate eluruumid, tagaköök, pesu triikimis-ja rullimisruum koos abiruumide ja sahvritega. Metsamõisa mõisahoone teine korrus hõlmas peamiselt pererahva eluruumidega hõivatud salonge ja ruumikesi. Sisemiste ruumide organiseeritud paigutus asus mõjutama ka välist ilmet sulandudes kokku horisondi ja lõpmatusega. Nii teostus üks ajastu ideaale – allutada looduskeskkond inimmõistuse poolt sünnitatud arhitektuuriteguritele.
Ülejäänud mõisaansambli väliskuju ja stiil valiti kooskõlas häärberi välisdominandiga. Kõrvalhoonete eesmärgiks oli tõsta esile ansambli peamist elementi – häärberit, rõhutades selle vastavat positsiooni ülejäänud hoonete suhtes. Kavatsus oli luua illusioon suurejooneliselt väljaehitatud mõisasüdamest.
Metsamõisa peahoonega sama ealiseks kõrvalhooneks võis pidada häärberi vahetusläheduses paiknenud tööliste-moonakate maja. Tegemist oli lõhutud ning klombitud maakividest rajatud krohvimata hoonega, millel oli vaid üks korrus. Töölistemaja ava ja küljed oli tahutud paekivist. Hoone rajamisel kasutatud müüritehnikal oli kõrge kvaliteet. Töölistele mõeldud eluhoonet kattis üleulatuvate räästastega viilkatus, mille kattes oli laast. Aknad seejuures olid võrdlemisi suured – kuue ruudulised.
Majandusliku tootlikuse seisukohalt Metsamõisa kompleksi olulisemaks hooneks võis pidada 19.sajandi lõpul valminud kuivati- ning aidahoonet. Tegemist oli kitsa kuid võrdlemisi pika kivihoonega, mille müürid, avade kujundus ja viilkatus on eelmainitud hoonega sarnane. Majandushoone omas lihtsat neljatahulist tellistest korstent.
Mõisa kõrvalhoonetest tasub esile tuua ka lauda ning tallihoonet, mis olid kaks paralleelselt asetsenud keskmise suurusega maakivihoonet. Kahe loomade pidamiseks mõeldud majandushoone vahele jäi piklik sisehoov, mis otstest oli suletud müüridega. Ehitus oli nagu eelnevadki abihooned krohvimata. Samuti kasutati mainitud abihoone rajamisel lõhutud maakivi ning paekivi hoone nurgakaunistuste valmistamisel.
Majandusliku suunitlusega kõrvalhoonetest moodustab viimase samuti maakivist küünihoone. Tegemist on neljatahulise hoonega, mille nurgad olid täidetud rõhtpalidega. Hoonet kattis kõrge laasatukattega viilkatus, mille räästad olid üleulatuvad.
Metsamõisa hoonetekompleksi üheks osaks võis pidada ka pargi servas paiknenud keldrit, mille põhiosa asus siiski maapeal. Kelder oli kaetud kitsalt üleulatuva viilkatusega, mille sarikaid olid kujundatud ja viiluserv kaetud tormilauaga. Keldri seinad olid laotud lõhutud maakividest ning ava piiratud tellistega.
Karlsbrunni mõisakeskuse kujunemise juures rõhutati, et härrastemaja läheduses oleksid niisugused ehitised, mis oma materiaalse väärtuse ja neis hoitava vara tõttu nõuaksid alalist kontrolli ja hoolt. Seejuures lähtuti, et mõisaõu ei oleks risustatud mõne mustema majandusharu poolega nagu seda oli karjakasvatus. Metsamõisale rajatud kõrvalhoonete väliskuju ja stiil oli tagasihoidlikumad võrreldes ansambli välisdominandiga. Üldiselt pidi härrastemaja esine olema otsekui paruni visiitkaardiks. Kokkuvõtvalt võib siiski väita, et 19.sajandi lõpuks väljakujunenud häärberi põhihoonestus hõlmas endast võrdlemisi väikest, kuid oskuslikult kujundatud territooriumi.
