Kuula:
Meie esivanemate elu ja tegevuse jäljed maastikul. Pärandkultuur on oma olemuselt aineline, kuid nii nagu kõik rahvakultuuri ilmingud on omavahel tihedas seoses, moodustades ühtse terviku, nii ühendavad tedagi lugematud niidid vaimse rahvaloominguga. Kuivõrd rahva mõttemaailm, väärtushinnangud, käitumismallid, teadmised, uskumused annavad näo rahva elu-olule, niivõrd väljenduvad pärandkultuuriski eelmainitud vaimsed tegurid. Meie ajani säilinud pärandkultuuri mälestistes kajastub eelnenud põlvkondade vaimsus. Aga mitte ainult. Mainimata ei saa jätta ei looduse ega rahva ajaloolise käekäigu mõju tänaste pärandkultuuri objektide omaaegsele tekkele, eksistentsile ja tänapäevani säilimisele. Need mõjud on aegade jooksul realiseerunud nii materiaalse kultuuri põhisisuks oleva rahva vaimumaailma kaudu kui ka otseselt. Seega näeme, et pärandkultuuris põimuvad rahva hingelaad, vaimulooming, ajalugu ja kodupaiga loodus. Sarnaselt kultuuriga üldse seovad miljonid nähtamatud niidid pärandkultuuri teiste elunähtustega.
Mõiste "pärandkultuur", pärandunud, pärandatud, pärandiks jäetud, pärandina saadud kultuur tähistab teatud väärtusi, mis on loodud eelnevate põlvede poolt ja mis ühendavad tänapäeva minevikuga, eestlast tema maaga. Rahvusliku identiteedi seisukohalt otsitakse pärandkultuuris midagi põlisrahvale - eestlastele - ainuomast. Kuivõrd meie rahvas iseennast eestlastena identifitseerib alles XIX sajandi rahvusliku liikumise ajast alates, siis selle "ainuomase" juured ulatuvad aega, mil nimetasime end "maarahvaks", s.o. oma maa rahvaks, vastandina võõrastele. Tolle aja rahvast võib ka sõna otseses tähenduses maarahvaks nimetada, kuna linnas elas siis alla 10% rahvastikust. Maal elava rahva kultuur, s.o. talurahvakultuur on aegade vältel olnud rahvakultuuri lätteks. Talurahvakultuur on ka pärandkultuuri põhiliseks allikaks.
Eesti rahvas on oma pika ajaloo vältel kokku puutunud mitmete võõramaiste kultuuridega, millest on jäänud jäljed ka meie rahvakultuuri. Ühiste joonte omamine teiste kultuuridega on loomulik, sest elujõuline rahvakultuur suudab sulandada endasse võõraid mõjusid, jäädes ise vitaalseks. Tulles tagasi selle juurde, mida kätkeb endas pärandkultuuri mõiste, siis eespoolmainitud rahvusliku identiteedi seisukohalt on tähendusrikkaimad need mälestised, mis on meie rahvale ainuomased või mille juures võõrast mõju võime tajuda vaid kaudselt, sulandununa eesti rahvakultuuri. Otsest võõrast mõju kandvaid objekte võib pärandkultuuri hulka arvata tinglikult, kuna nad on ikkagi osa meie maa ja rahva ajaloost. Arvatavasti saavad siinjuures otsustavaks nii ajaline dimensioon kui ka meie endi hinnang sellele, kas me oleme ühe või teise objekti omaks võtnud, sest lõppude-lõpuks on pärandkultuur see, mis seob eestlast tema juurte kaudu tema maaga.
Talurahvakultuurist on pärandkultuuri kõrval pärit ka sellised nähtused nagu pärandkooslus kui taimkattetüüp ja pärandmaastik kui paikkonna kõlvikuline struktuur, mis mõlemad on välja kujunenud traditsioonilise maakasutuse tulemusena. Kui pärandkultuuri all mõeldakse praegu sageli teatud üksikobjekte või lahusseisvate üksikobjektide kogumit, siis pärandmaastiku mõistes seotakse traditsioonilist maakasutust peegeldavad kõlvikud ja pärandkultuuri üksikobjektid üheks territoriaalseks tervikuks, mille väärtus on kindlasti suurem kui üksikobjektide väärtuste summa. Kindlasti pole õige pärandkultuuri mõistet taandada üksikobjekti mõistele, sest pärandkultuur on ikkagi laiem, üldisem mõiste, mis avaldab end üksik- objektide, sealhulgas pärandmaastike kaudu. Samas on pärandkultuuri kiht üksikilmingute kaudu oma leviala suhtes kindlalt fikseeritud ja orienteeritud, kuna nende näol on valdavalt tegemist maaga püsivas ühenduses olevate objektidega, millele rahvaluule vallast lisanduvad kohamuistendid, kindlate kohtadega seotud mälestuste ülestähendused ja vanad kohanimed.
Milleks meile pärandkultuuri tarvis on, miks me peame temast teadma? On ju need objektid olemas meie teadmisest hoolimata, iseasi, kui hästi kaitstud. Rahva sõnalist vaimuvara on alates rahvusliku ärkamise ajast usinalt üles tähendatud ja see on kogudes kindlalt tallel. Pealegi kannab kogu see teema tugevat nostalgilist pitserit, mis moodsa aja vaimuga hästi kokku ei käi, ei anna head ärilist tulemit.
Viimatimainitud mõttearendused on tegelikult märk rahva võõrandumisest oma traditsioonilisest kultuurist, mis leiab paratamatult aset, kui rahvas astub kiire turumajandusliku arengu teele. Kui traditsioonilist talupojakultuuri sisuliselt enam olemas pole, kui suurem osa rahvast elab ja/või töötab linnades, kui maa ja linna vahelise ebavõrdsuse süvenemise tulemusel maapiirkonnad tühjenevad, siis on rahvakultuuril jalad alt löödud. Kui lagunevad kultuuri materiaalsed väljendusvormid, siis halvatakse kultuuri elujõud. Kitseneb kultuuri kandepind, ta tõrjutakse otsekui reservatsiooni nagu alistatud põlisrahvas omal maal. Kunagi elusast rahvakultuurist jääb järele poolelus turismiaktraktsioon, muuseumieksponaat, vabaaja-harrastus.
Õnneks leidub piisavalt inimesi, kes ei lepi rahvakultuuri mustade stsenaariumidega. Keda ei rahulda modernne subkultuur, amerikaniseerumine ega globaliseerumine, vaid kes tunnevad end turvaliselt traditsioonilistele väärtustele toetuvas kultuurikeskkonnas. Inimeste jaoks, kes tunnevad huvi iseenda ja oma rahva juurte vastu, on pärandkultuur kindlasti tähendusrikas. Pärandkultuuri teadvustamine suurendab maapiirkondade atraktiivsust, sest vanad asjad koguvad tänapäeval järjest enam populaarsust. Me võime uhkust tunda, et meil on maailma mahukamaid rahva-luulekogusid, et meie rahvalaulu- ja -tantsutraditsioon on endiselt elav. Pärandkultuuri laiaulatuslik teadvustamine ja alalhoidmine muudaks pildi meie rahvakultuurist veelgi täiuslikumaks. Pärandkultuuri uurimine oleks järjekordne samm rahva kultuuri ja ajaloo tundmaõppimisel, töös, mis ei saa lõppeda, kuni kestab rahvas.
Töö pärandkultuuriga võib avastamisrõõmu pakkuda erialainimestele - etnograafidele, folkloristidele, ajaloolastele, kultuuriloolastele, koduloolastele, arheoloogidele, muinsuskaitsjatele - kuid tema laiem eesmärk on kindlasti rahvahariduslik: pärandkultuuri objektide kaudu teadvustada rahvakultuuri ja rahva ajalugu. Pärandkultuuri objektide väljaselgitamise ja teatavakstegemise järel muutub kohe aktuaalseks küsimus nende kaitse korraldamisest, kuna neile objektidele riiklik kaitse üldjuhul ei laiene. Ilmselt hakkavad omanike teadlikkus ja informatsiooni kättesaadavus mängima otsustavat rolli nimetatud väärtuste säilimisel. Positiivselt mõjub kahtlemata vanavara väärtustav ühiskondlik trend.
Pärandkultuuri ainesest võivad leida huvitavaid ideid ettevõtjad, pakkumaks Eestile ainuomaseid tooteid.
Pärandkultuur on oluline osa meie kultuurist, tükike rahvuslikust identiteedist. Selleks, et unustuse hõlma vajunud kultuurimärgid uuesti tähelepanu alla tuua, on läbi viidud ulatusliku pärandkultuuri kaardistamine.
Lembitu Tarang „Pärandkultuuri mõistest ja jäädvustamisest“