Metsamõisa õpperada, punkt nr 34
Koordinaadid: N: 59° 3' 24,419'' E 26° 0' 41,662''
Metsas toimunud muutuste mõistmiseks tuleb hinnata puude vanust. Kõige täpsema tulemuse saab aastarõngaid lugedes, olgu siis juurdekasvupuuri südamikult või kännult. Idandi aastarõngad on tüves madalal ja väga kitsad, mistõttu puu on rõngastelt loendatust veidi vanem. Mõnel väga kehva ilmastikuga aastal võib aastarõngas üldse moodustumata jääda. Kui kasvuks soodsad kevad ning sügis vahelduvad eriti külma või põuase suvega, võib aga ühel aastal moodustuda kaks kitsast rõngast. Olenevalt kasvukohast võib mõnele puuliigile või puistule vihmane aasta meeltmööda olla, teistele aga tekitab stressi. Puu aastarõnga läbimõõtu mõjutab väga oluliselt valguse hulk nii kasvuperioodil kui ka konkreetses metsasalus – kui tihe on puistu, kas hinnatav puu kasvab esimeses või teises rindes, kui lähedal talle on temaga valguse ja toitainete pärast konkureerivad naabrid.
Kasvava puu vanust saab hinnata ka kaudsete tunnuste järgi. Kui noores metsas väljendavad puukeste eluaastaid ilmselgelt nii nende kõrgus kui jämedus, osutuvad samad tunnused vanemate puude puhul kehvadeks näitajateks. Täiskasvanud puu mõõtmed olenevad valguse ja toitainerikka vee kättesaadavusest kasvukohas, näiteks võivad tiheda metsa all kängunud puud olla kõik väga vanad ning erineva tüvediameetriga puud künkatipus ja selle jalamil ühevanused.
Lehtpuude vanus
Lehtpuudki võivad noorelt kasvada väga tihedalt üksteise kõrval, looduslikku hõrenemist kiirendavad nende varjus sirguvad kuused. Okaspuudega võrreldes on mitmete lehtpuuliikide kasv alguses kiirem. Niiskel ja soojal suvel võivad juurevõsud sirguda 2–3 m, seemikud 1–1,5 m. Hiljem kõrguskasv aeglustub, kuid tüvi jämeneb peaaegu silmanähtavalt. Üksikpuud saavutavad 30 cm tüveläbimõõdu juba paari aastakümnega ning sellise saja-aastase tüvemädanikuta lehtpuu kännult võiks lõigata lauaplaadi. Ülitihedates puistutes või väheviljakatel ja märgadel muldadel jäävad lehtpuude tüved kiduraks. Soometsas on kõrges vanuses puu 10 cm tüveläbimõõduga vibalik, küllaldase valguse olemasolul moodustub mõnevõrra jämedam jässakas tüvi.
Lehtpuude eluiga varieerub suurtes piirides nii liigiti kui olenevalt kasvukohast. Hall lepp, pihlakas, pooppuu ja toomingas jõuavad harva saja aastani. Sanglepad, kased ja haavad elavad parimates tingimustes umbes 200-aastaseks, kuid enamik puid sureb 120–130-aastaselt. Raieküpseks peetakse neid juba 40–70-aastaselt.
Tamme, saare, pärna, jalaka ja vahtra puistuid on lubatud raiuda 90-aastaselt, kuid selliseid haruldasi metsasalusid leiab tavaliselt vaid endistel puisrohumaadel või tänaseks looduskaitse alla võetud metsaaladel.
Elus lehtpuutüvedel kasvavad puiduseente viljakehad viitavad puidumädanikele, neid leidub enam vanematel puudel. Üksikud suured lehtpuud võivad jõuda väga kõrge vanuseni, olgugi pool võra küljest kukkunud või tüves haigutamas kõdunenud õõs. Õõnsusi asustavad pisiimetajad, linnud ja nahkhiired. Puud on suurepäraselt kohastunud toime tulema neid asustavate seente ja teiste liikidega ning põlispuult kuivanud okste eemaldamine või tüveõõne täitmine võib tema eluiga isegi lühendada.
Samblaid ja samblikke kasvab tüvedel seda ohtramalt, mida järjepidevam või mida niiskema mikrokliimaga on metsaala. Tuulele avatud paikades on neid suhteliselt vähem ja künklikul maastikul või vanades metsaservades ei kasva samblad mitte alati puude põhjaküljel, nagu väidavad matkatarkuste raamatud.
Eluea viimasesse kolmandikku jõudva lehtpuu võras on suuri kuivanud külgoksi ning tüvele moodustunud liigiomane korp. See on kasvusubstraadiks vähelevinud samblikele ning elupaigaks mitmetele haruldastele mardikaliikidele.
Ülesanded:
1. Kui vana on kasepuu, mille aastarõngaid loendasid?
2. Kas aastarõngad on ühtlased ja millest see jutustab?
3. Kas aastarõngaste järgi saab määrata ilmakaari?
4. Kas ümbritsevad puud on sama vanad kui kasepuu, mille vanust määrasid?